Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika

Nädala ülesanne:

Loe läbi Raymondi Hacker-HOWTO (eesti või inglise keeles) ja kirjuta selle kohta hinnang.

Hacker-HOWTO lugemine on üldiselt kergesti mõistetav, kasulik, hariv ja huvitav. Samas võib kohati ka leida natuke juba vananenud mõtteviisi.

Esiteks tegi dokument selgeks, kes on ikkagi häkker ja kes kräkker. IT-inimesena teadsin, et häkker oma algses tähenduses ei ole see, mis meedia sellest teinud on, kuid millegipärast olid ikkagi kaks terminit segamini läinud. Nn head poisid, tipp-programmeerijad, veebi loojad, kujundajad – häkkerid. Sissemurdjad – kräkkerid.

Lugedes häkkerlikku suhtumist ja mõttelaadi, siis tekkisid väikesed kahtlused, kas see mõttemaailm ongi nõnda idülliline. Arvan, et selle mõttemaailma saamiseks peaks inimene olema küll teatud määral „teistsugune“. Raymond on välja toonud 4 põhioskust – programmeerimine vähemalt viies keeles, Unixi tundmine, Veebi ja HTML-i tundmine ja inglise keele oskus. Jah, need on vajalikud, kuid siiski arvan, et häkkeriks saamine ei ole nõnda lihtne. Et anda panus, peab ka loodus olema sulle andnud targa pea. Arvan, et „loll“, kes tunneb mõnda programeerimiskeel, oskan Linux-s ringi käia, mõistab HTML-i, kirjutab avatud lähtekoodiga lihtsa tarkvara, ja loeb kuskilt foorumist, et teda on nimetatud ka häkkeriks, ei saa veel end selleks nimetada. Häkkeril peab olema hea pea, samuti oleks vaja rohkem teadmisi.

Väga meeldis erinevuse seletamine isehakkanud nohiku ja õnnetumat sorti nohiku vahel – geek ja nerd.

Dokumendi lõpus olevad küsimused aitavad kergesti mõista, kas see õige häkerlus ja mõttemaailm on sulle. Ise mõistsin, et see ei ole siiski mulle, kuid kirjutatud on see hästi. Head töö, Raymond!

Tarkvara- ja sisulitsentsid

Nädala ülesanne:

Kirjeldage üht vaba litsentsi lähemalt (kust pärit, kes seda kasutavad, mis on eripärad jne).

Olen valinud vabaks litsentsiks GNU Affero General Public License. Lühidalt on tegu GNU GPLv3 litsentsil põhineva litsentsiga, millesse on sisse viidud üks põhiline lisa, tihti mainitakse ka kui „loophole fix“ ehk parandusena GNU GPLv3 litsentsile.

GNU Affero GPL eripäraks on see, et kui kui sa jooksutad litsentsi kasutavat programmi serveril ja lased teistel kasutajatel serveriga suhelda, siis peab server oma kasutajatele laskma programmi lähtekoodi alla laadida. Litsents peaks ära hoidma probleemi, kus arendaja X on võtnud GNU GPL litsentsi all oleva serveril jooksva programmi ja teinud sellest oma versiooni (kasutades samuti GNU GPL litsentsi). Arendaja X kasutab muudetud programmi ainult oma serveril ja kunagi ei levita seda. Niisiis ei ole sul võimalik näha tema muudatusi ja neid oma programmi lisada. Seega peaks GNU Affero GPL antud probleemi ära hoidma.

Affero GPL esimene versioon väljastati juba 2002. aasta märtsis  Affero, INC korporatsiooni poolt, mille loojateks olid  Henry Poole ja Richard Stallman. Versioon 3, mis põhines GNU GPLv3 põhjal, tuli välja 2007. aastal ja väljaandjaks oli Free Software Foundation.

Affero GPL põhilisteks kasutajateks on Co-ment tekstireaktor, arendamistarkvara Launchpad ja jagatud suhtlusvõrgud Diaspora ja StatusNet (tarkvara võib eraldi installida oma serverile, kuid kokkuvõttes on tegu ikkagi ühtse suhtlusvõrguga) ning võrguliiklust jälgiv Shinken-nimeline tarkvara.

Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus

Nädala ülesanne:

Kirjutage ajaveebi omapoolne hinnang autorikaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkeseisule.

Kui alustada rääkimist intellektuaalomandist, autorikaitsest, litsentsidest, patentidest ja teistest siia valdkonda kuuluvatest teemadest, siis paratamatult kerkib esmalt esile USA. Viimane on juba aastaid olnud üks põhilisi kõneainet tekitav riik – seda just tihti jaburate, venivate kohtuvaidluste, mõtlemapanevate ja tihti arengut piiravate patentidega.

Mulle kui tudengile, kes püüab igapäevaselt maailma eluga kursis olla, tundub, et intellektuaalomandi temaatika on Euroopas suhteliselt tagasihoidlik. Olen kindel, et tegelikult toimub palju vaidlusi, kohtuistungeid ja patentide loomisi, kuid kindlasti ei anna see maht USA oma täis. Eestis seevastu oleks kogu temaatika veel sammuke madalamal. Kuus kord-kaks satub uudistesse mõni antud valdkonna teema, mis on enamasti kas otseselt või kaudselt seotud Interneti ja virtuaalmaailmaga. Aktuaalsed on olnud piraatluse teemad (filmide, raamatute, tarkvara ebaseaduslik allalaadimine ja levitamine) ja arengut pidurdavad litsentsid (veebiraadio ja televisiooni areng jms).

Väljaspool virtuaalmaailma pean põhiliseks samuti viimast teemat – arengut pidurdavaid litsentse ja patente. Olen kindel, et ilma nendeta oleks meil olemas tõhus ravi diabeetikutele ja ka AIDS-i vastu. Kuid kuna nn „suhkruhaiguse“ ravimid ja meetmed toovad nõnda palju sisse, siis milleks lubada ravim või meetod, mis kõrvaldaks häda? Võitleme arengu vastu kohtu ja juristide abil ja las raha tuleb.

Üldiselt võib väita, et USA-s on intellektuaalomandi temaatika tähtis ja päevakorras, mingil määral ka Lääne-Euroopa riikides. Eestis aga ei ole see eriti populaarne. Ei oskagi öelda, kas tegu on hea või halva nähtusega, kuid kindlasti tuleks eestlasi antud valdkonna pealt rohkem valgustada ja harida.  

Vaba tarkvara kui oluline eeldus

Nädala ülesanne

Kirjeldage ajaveebis enda kogemusi mõne vaba tarkvaratoote kasutamisega.

Kui mõelda vabale tarkvarale, siis ilmselt kõige rohkem puutub noor inimene kokku brauseriga. Viimase kümne aasta jooksul on populaarsust kogunud just vabad, avatud lähtekoodiga brauserid, mille eestvedajaks võib pidada Mozilla Firefox-i.

Kasutajakogemus algas oma 6-7 aastat tagasi, kuna Internet Explorer lihtsalt ei sobinud mitmes küljest – see oli aeglasem, esines rohkem turvariske ja tundus omal ajal „kohmakas“. Aja jooksul süvenes brauseri ainukasutamine veelgi, seda just paljude lisade tõttu. Kuna töötan reklaaminduses, mis kasutab virtuaalkanaleid, siis said asendamatuks sellised installitavad lisad nagu FireBug ja Alexa Sparky. Võib heas mõttes öelda, et neist tekkis kui sõltuvus. Esimese näol on tegemist lisaga, mille abil saab analüüsida lehe ehitust, näha erinevaid HTML, CSS ja muid elemente, nendele mõjuvaid reegleid jne. Teine aga annab ülevaate veebisaidi suurusest ja kasutatavusest – igal leheküljel on oma edetabelikoht veebisaitide kasutatavuse pingereas. Ka nn vaba aja veetmine on tänu lisadele kergem. Kui soovid tõmmata veebisaidilt, näiteks Youtube-st, mõnd muusikapala, siis oli tarvis installida vaid üks lisa, mis tekitas video kõrvale allalaadimise nupu ja oligi probleem lahendatud.

Kõik tundus hea ja vigadeta seniks, kui turule ilmus Google Chrome. Siis sain aru, et brauser võib olla veel sujuvam, kiirem ning mugavam. See lükke pani ilmselt ka Mozilla Firefox-i uuendusi tegema. Järgmised versioonid olid juba kiiremad, jätsid rohkem ruumi veebilehtede kuvamisele – olid palju kompaktsemad -  lisasid oli veel kergem installida jne. Seega võin öelda, et vaba tarkvara üheks plussiks võib pidada kiiret reageerimist  ja kohanemist hetkeolukorraga.

Kuigi Mozilla Firefox ei ole juba aastaid olnud minu peamine brauser, võib väita, et antud vaba tarkvara kasutamiskogemus on olnud üleni positiivne ja ilmselt see nõnda ka jääb.